Evil Nun 2 : Origins

Analüüsis AppCompare

Kui mulle meeldivad õudusmängud, kus põgenemine sõltub rohkem tähelepanelikkusest kui vastase alistamisest, siis Evil Nun 2: Origins on üks neist mängudest, mille juurde ma tulen tagasi ettevaatlikult, mitte lihtsalt harjumusest. See on Keplerians Horror Gamesi seiklusmäng, kus keskmes on pingeline põgenemine ja nunn, kelle eest tuleb oma tegevust pidevalt varjata. Esimestel minutitel tundub kõik lihtne: liigu, vaatle, otsi lahendust ja ära lase end kätte saada. Tegelikult muutub iga väike eksimus kiiresti probleemiks.

Mäng on tasuta ning sobib Android-seadmetele alates versioonist 7.0. Vanusepiirang PEGI 12 annab üsna hea ettekujutuse selle toonist: tegemist on õudse atmosfääri, tagaajamise ja ehmatustega, mitte realistliku vägivallamänguga. Play kaudu arveldamisel on rakendusesisese ostu hind 3,69 €, seega tasub enne alustamist mõelda, kas otsin täiesti tasuta lühikest elamust või mängu, mille juures olen valmis võimaliku ostuga arvestama.

Kuidas põgenemine päriselt töötab

Minu jaoks seisneb selle mängu tugevus selles, et see ei lase mul lihtsalt edasi joosta. Evil Nun 2: Origins sunnib keskkonda lugema. Koridor, tuba, uks või ese ei ole ainult taust, vaid osa probleemist, mida pean lahendama. Kui liigun liiga rutakalt, jätan midagi märkamata. Kui jään liiga kauaks ühte kohta, võib jälitaja mulle järele jõuda. Selline rütm loob pideva surve, mis eristab seda tavalisest seiklusmängust.

Esimestel katsetel kulub palju aega ümbruse tundmaõppimisele. Ma ei soovita kohe iga eset juhuslikult proovida, vaid jälgida, millised kohad tunduvad läbipääsetavad ja millised tegevused tekitavad liiga palju riski. Kui mäng annab mulle võimaluse rahulikult uurida, kasutan seda. Kui kuulen või märkan ohtu, muutub eesmärk kohe: ülesande lahendamise asemel tuleb esmalt ellu jääda ja asend sisse seada.

Üks praktiline võte on jagada iga olukord väikesteks sammudeks. Enne võtme, tööriista või muu vajaliku eseme poole liikumist vaatan, kuhu saan vajaduse korral taanduda. Nii ei muutu esimene ebaõnnestunud katse täielikuks segaduseks. Parim strateegia ei ole kiirus, vaid ette planeeritud taganemistee. See on eriti tähtis puutetundlikul ekraanil, kus paanikas tehtud liigutus võib viia vale ukse või otse vastase ette.

Juhtimine vajab veidi harjumist, nagu mobiiliõudusmängude puhul sageli. Ekraanil liikumine on mugav, kui hoian tempo kontrolli all, kuid kitsastes kohtades võib täpne pööramine olla ebamugav. Seetõttu mängin pigem suurema ekraaniga telefonis või tahvelarvutis, kui mul on valik. Väiksel ekraanil on lihtsam olulist detaili mitte märgata ja keerulisem samal ajal ümbrust ning liikumist jälgida.

Õppimine läbi ebaõnnestumise

Mängu ülesehitus eeldab, et ma ei saa kõike esimesel korral õigesti teha. Ebaõnnestumine ei tähenda ainult kaotust, vaid annab tavaliselt vihjeid selle kohta, milline piirkond on ohtlik, milline tegevus nõuab rohkem aega või millal tasub vaiksemalt liikuda. See võib olla rahuldust pakkuv, kui mulle meeldib mustreid märgata. Kui aga otsin mängu, mida saab õhtul kümne minutiga ilma pingutuseta mängida, võib korduv proovimine tunduda väsitav.

Tasub enne valimist lugeda

---

Xiaomi ilmarakendus aitab päeva planeerida, kuid kogukonda ei loo

PLAYit leiab telefonist peaaegu iga video, kuid mugavusel on hind

TikTok Lite viib lühivideod väiksema andmekuluga kaugemale

Prime Video võit sõltub sellest, mida vaataja telefonis leiab

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

---

Siin on oluline erinevus võrreldes tavalise mobiilse seiklusmänguga. Paljudes sarnastes mängudes saan eksida ilma suuremate tagajärgedeta, sest vaenlane on pigem dekoratsioon. Siin muudab nunn kogu ruumi ebakindlaks. Isegi tuttav tee ei tundu alati turvaline, sest ma ei keskendu ainult mõistatusele, vaid ka sellele, kas mul on piisavalt aega tegevuse lõpetamiseks.

Igapäevases olukorras sobib see hästi näiteks sõidupausiks või õhtuseks mänguks, kui tahan midagi lühikeste katsetena läbida. Ma saan ühe mängukorra ajal keskenduda ühele piirkonnale, õppida selle loogikat ja hiljem jätkata värskema pilguga. Samas ei soovita ma seda mängida kohas, kus vajan täielikku rahu või kus ootamatud ehmatused võivad teisi häirida. Pinge ei ole ainult loos, vaid ka helides ja ootamises.

Kas mäng survestab kulutama?

Ostude suhtes olen siin ettevaatlikult praktiline. Mäng ise on tasuta ja rakendusesisese ostu hind on 3,69 €, kui arveldamine toimub Play kaudu. See on ainus konkreetne ostusumma, mida saan selle mänguga seostada, ning ma ei ehita selle põhjal oletusi muude pakkumiste või hinnastamise kohta. Minu soovitus on lihtne: alusta tasuta versioonist ja otsusta alles pärast seda, kas mängu põhirütm sobib sulle.

Ma ei näe põhjust maksta ainult sellepärast, et mäng on populaarne. Sellel on üle 10 miljoni installi, keskmine hinne on 4,2 ning hinnanguid on umbes 136 000. Need numbrid näitavad, et mäng on paljudele mängijatele huvi pakkunud, kuid need ei ütle mulle, kas just mulle sobib selle tagaajamise tempo või konkreetne õudusstiil. Enne ostu vaataksin pigem, kas mulle meeldib esimese mängukorra uurimise ja kordamise tsükkel.

Minu hinnangul on ostu mõistlik kaaluda ainult siis, kui tasuta kogemus on juba tekitanud soovi edasi mängida. Kui mulle ei meeldi peitmine, keskkonna korduv uurimine või see, et lahendus ei pruugi kohe silma hakata, ei muuda maksmine mängu paremaks. See on oluline erinevus kosmeetilise lisaväärtuse ja tegeliku mängurõõmu vahel: ost ei lahenda seda, kui mängu põhimehaanika mulle algusest peale ei sobi.

Samuti ei soovita ma teha ostu hetkel, kui olen ärritunud ebaõnnestunud katse pärast. Sellistes mängudes võib tekkida tunne, et väike abi muudaks olukorra kohe paremaks, kuid enne tasub proovida teistsugust marsruuti või aeglasemat lähenemist. Mina paneksin ostuotsuse kõrvale, mängiksin veel ühe rahuliku katse ja vaataksin, kas probleem oli päriselt mängu piirang või minu enda kiirustamine.

Kas võit sõltub oskustest või rahast?

Ausalt öeldes ei saa ma teha laiaulatuslikku väidet kõigi võimalike ostudega seotud eeliste kohta, sest nende täpne mõju ei ole siin selgelt kirjeldatud. Seetõttu ei nimetaks ma seda automaatselt tasuliseks eelismänguks ega ka täiesti ostuvabaks kogemuseks. Mida saan kindlalt öelda, on see, et mängu põnevus tuleb jälitamise üleelamisest, ümbruse mõistmisest ja õigel ajal tegutsemisest.

Minu jaoks on see hea märk, sest mäng ei tundu väärtuslik ainult numbri või taseme tõstmise pärast. Iga katse õpetab midagi, mida saan järgmises olukorras ise kasutada. Kui leian parema tee, oskan ohtu varem märgata või suudan tegevuse lõpetada ilma paanikata, on edasiminek minu enda otsuste tulemus. See annab mängule rohkem rahuldust kui lahendus, mis lihtsalt lubab mul raskest kohast mööda minna.

Samas võib õiglustunne mängijati erineda. Kui ostuga kaasneb mõni mugavus, mida ma ise ei vaja, ei pea ma seda probleemiks. Kui aga mängija ootab täiesti puhast ja ühesugust kogemust kõigile, tasub ostuküsimus enne raha kulutamist läbi mõelda. Mina hoiaksin ostu pigem valikulise võimalusena, mitte mängu loomuliku osana.

Võrreldes tavapärase põnevusmänguga ei ole siin mõtet keskenduda tegelase tugevamaks muutmisele või vastase alistamisele. Tavalisemates seiklusmängudes saan sageli koguda ressursse ja muuta järgmise osa lihtsamaks. Siin on suurem väärtus vaatlemisel, ajastamisel ja ruumitunnetusel. Kui eelistan võitlust, kiiret arengupuud või pidevat uute võimete avamist, oleks mõni teine žanr mulle tõenäoliselt parem.

Mida tasub enne allalaadimist arvestada?

Vanusepiirang PEGI 12 tähendab, et ma ei soovitaks seda väikestele lastele lihtsalt sellepärast, et mäng on tasuta. Õudus ei pruugi kõigile sobida isegi siis, kui sisu ei ole täiskasvanutele mõeldud. Eriti tundlikule mängijale võivad pidev jälitamine, ootamatud hetked ja kinnine keskkond olla ebameeldivamad kui tavaline seiklus.

Samuti tasub arvestada, et see ei ole mäng, mida ma soovitaksin taustal mängida. Kui vaatan samal ajal videot, vestlen sõpradega või katkestan iga paari minuti järel, kaob osa pingest ja mõistatuste loogika võib hajuda. Mäng töötab paremini siis, kui annan talle ühe kindla ajavahemiku ja keskendun täielikult sellele, mis ruumis toimub.

Praegune versioon on 1.3.5147 ning mäng töötab Androidi puhul alates versioonist 7.0. See teeb seadme sobivuse kontrollimise lihtsaks, kuid tehniline ühilduvus ei tähenda automaatselt, et kogemus on igal telefonil sama mugav. Mina kontrolliksin enne pikemat mängimist, kas puudutused registreeruvad täpselt ja kas ekraanil on piisavalt ruumi liikumiseks. Õudusmängus muutub väike juhtimisprobleem kiiresti suureks pettumuseks.

Kui mängin ühistranspordis või mürarikkas kohas, jääb atmosfäär nõrgemaks. Kui mängin hilisõhtul kõrvaklappidega, muutub elamus palju intensiivsemaks, kuid siis tuleb helitugevust mõistlikuna hoida. See on üks neist mängudest, kus heli aitab mul ohtu tajuda, kuid ma ei kasutaks seda põhjusena teiste inimeste rahu rikkumiseks.

Kellele see sobib ja kellele mitte?

Soovitaksin seda inimesele, kellele meeldivad õuduslikud põgenemismängud, aeglane uurimine ja olukorrad, kus vastast ei saa lihtsalt jõuga kõrvaldada. See sobib ka mängijale, kellele meeldib pärast ebaõnnestumist mõelda, mida ta valesti tegi. Kui naudin kaartide meeldejätmist, väikeste vihjete ühendamist ja pinget, mis kasvab enne tagaajamist, saan siit tõenäoliselt rohkem kui lihtsalt ühe kiire ehmatuse.

Ma ei soovitaks seda mängijale, kes tahab rahulikku ehitusmängu, sirgjoonelist lugu või kiiret võitu. Samuti ei ole see parim valik inimesele, kes vihkab korduskatseid. Mõned mängijad tahavad, et mäng näitaks alati selgelt, mida järgmisena teha. Siin on osa naudingust just selles, et ma pean ise märkama, katsetama ja vahel ka eksima.

See ei ole ka minu esimene soovitus väga noorele mängijale. PEGI 12 märgis annab vanematele vähemalt selge lähtekoha, kuid tegelik sobivus sõltub lapse tundlikkusest õuduse ja tagaajamise suhtes. Kui laps kardab kergesti või mängib enne magamaminekut, valiksin pigem vähem pingelise seikluse.

Kui võrrelda seda tavaliste mobiilsete mõistatuste, põnevusmängude ja õudusmängudega, paikneb see nende ristumiskohas. See ei paku ainult mõistatuste lahendamist, sest iga ülesanne toimub ohus. Samuti ei ole see puhas tagaajamine, sest edasiliikumiseks tuleb ümbrust mõista. Just see segu on mängu kõige iseloomulikum omadus, kuid samal ajal ka põhjus, miks selle sihtrühm ei ole kõigile sobiv.

Kiirus, koormus ja seadme sobivus

Minu ootused mängu kiirusele oleksid mõõdukad: see pole selline telefonimäng, mille mõte oleks võimalikult kiiresti ühest ekraanist järgmisele tormata. Selle põhirütm nõuab peatumist, vaatamist ja otsuse tegemist. Kui mäng avaneb ja juhised on selged, saan keskenduda pigem sellele, kuidas olukord laheneb, mitte sellele, kui kiiresti ma edasi jõuan. Samas sõltub sujuv tunne ka sellest, kas mu seade reageerib puudutustele järjekindlalt.

Kui mängin vanemal või aeglasemal telefonil, hindaksin sobivust enne pikemat sessiooni lihtsa prooviga: liigun eri suundades, pööran kitsamas kohas ja kontrollin, kas ekraanil tehtud liigutused vastavad sellele, mida tahtsin. See ei ole mäng, kus väike ebatäpsus jääb märkamatuks. Kui pööran ohu eest põgenedes kogemata valesse suunda, võib ebaõnnestumine tunduda pigem juhtimise kui enda otsuse tagajärjena. Sellisel juhul tasub mängida rahulikumas tempos ja hoida liikumine lihtsana.

Pingelisemad hetked on ka kõige nõudlikumad tähelepanu mõttes. Kui otsin eset, jälgin jälitajat ja üritan samal ajal meeles pidada, kuhu taanduda, ei taha ma, et mängimine muutuks veel üheks tehniliseks ülesandeks. Seepärast väldin ise pikemaid katseid olukorras, kus telefon on ebamugavalt käes või pean ekraani pidevalt ühest käest teise tõstma. Paus õigel hetkel aitab rohkem kui närviline edasi-tagasi liikumine.

Ka mängu katkestamise võimalus mõjutab seda, millal ma selle ette võtan. Lühikeseks pausiks sobib üks katse, aga kui olen juba keerulisema olukorra loogikasse süvenenud, katkestaksin pigem pärast ohutu hetke või ühe eesmärgi lõpetamist. Nii ei pea ma järgmine kord alustades meenutama kõiki pooleli jäänud mõtteid. See on väike, kuid kasulik harjumus mängus, kus tähelepanu ja mälu on sama tähtsad kui kiired pöörded.

Millal tasub valida mõni teine mäng?

Kui tahan mängida lühikest mõistatust nii, et keegi mind samal ajal ei jälita, valiksin rahulikuma seiklusmängu. Kui soovin aga kiiret tegutsemist ja otseseid vastasseise, sobiks paremini põnevusmäng, kus reageerimine ja võitlus on kesksel kohal. Selle mängu tugevus on just ebamugavas vahealas: ma pean probleemi lahendama, kuid ei saa kogu tähelepanu sellele anda, sest oht ei kao lihtsalt ära.

See erinevus muudab selle sobivaks mängijale, kellele meeldib ise oma tempo paika panna, kuid mitte neile, kes tahavad alati ette teada, milline tegevus on õige. Mõnele mõjub korduskatse õppimisena; teisele tundub see sama koha läbimisena. Kui märkan, et kordused ajavad mind rohkem närvi kui annavad uusi teadmisi, pole vaja ennast sundida. Mõni teine žanr võib pakkuda paremat õhtust puhkust, isegi kui see pole sama hirmutav.

Kui soovitan seda sõbrale, ütleksin enne allalaadimist ausalt, milline on keskne kompromiss: põgenemine ja uurimine pakuvad pinget, kuid nõuavad kannatlikkust. Tasuta alustamine aitab seda kontrollida ilma, et peaksin ostuotsust kohe tegema. Kui sõber naudib keskkonna jälgimist ja ei pahanda selle üle, et esimesed katsed võivad ebaõnnestuda, annaksin talle võimaluse proovida. Kui ta eelistab mängu, mida saab pooleldi tähelepanuga mängida, suunaksin ta mujale.

Minu lõplik hinnang rahale ja usaldusele

Keplerians Horror Games on siin loonud mängu, mille väärtus ei sõltu ainult sellest, kui palju sisu ma korraga läbi teen. Minu jaoks seisneb väärtus pinges, mis tekib siis, kui tean, mida teha, kuid ei tea, kas mul on selle tegemiseks turvaline hetk. See tunne on palju tugevam kui lihtne ehmatus ja annab mängule oma näo.

Ostude puhul jään mõõdukaks. Tasuta alustamine on õige viis hinnata, kas mängu tempo, juhtimine ja õuduslik atmosfäär sobivad mulle. 3,69 € Play kaudu arveldamisel ei ole otsus, mida peaksin tegema pimesi, kuid ma ei näe põhjust seda automaatselt vältida, kui tasuta kogemus on juba piisavalt hea ja ostu sisu on mulle arusaadav. Usaldus tekib siin sellest, et ma otsustan pärast mängimist, mitte enne seda.

Minu jaoks on Evil Nun 2: Origins hea valik siis, kui tahan telefonis pingelist seiklust, mis nõuab kannatlikkust ja tähelepanu. Selle tugevused on atmosfäär, jälitamise surve ja keskkonna uurimine. Nõrgemad küljed on puutetundliku juhtimise võimalik ebatäpsus, korduskatsete vajadus ja see, et mäng ei sobi rahulikku või täiesti juhuslikku ajaviidet otsivale inimesele.

Lõppotsus on minu silmis positiivne, kuid mitte tingimusteta. Ma soovitaksin selle tasuta alla laadida mängijale, kellele meeldivad õuduslikud põgenemised ja kes on valmis oma vigu analüüsima. Kui aga otsin võitlust, selget järjestikust lugu või mängu, mis ei tekita vähimatki pinget, valiksin midagi muud. Selle mängu puhul ei ole aus küsimus, kas see on kõigile hea, vaid kas mulle meeldib tunne, et iga vale samm võib kogu põgenemise uuesti algusesse saata.